Päevad mis päikest täis...

...samuti ka jõulude ootust.

Igatsus millegi tundmatu järele või millegi tundmatu vastu?! Põhjatu sügavus viimas eikuhugi. Peites end sära ja maski taha, lootes leida mida? Ei tea?!

Täna hommikul kui emme tegeles hommikusöögi tegemisega hiilis Laura Brita köögi kappi lahti tegema ja selle sisu uurima. Kapist seebi kätte saanud toppis selle suhu. Kui emme seebi ära võttis, siis kohe kapist uus. :) Ja siis võttis emme jälle seebi ära. Ja siis uuesti kappi ( sest kapis seepi 5 tk.) ja vaikselt seekord seep kapist kätte ja toa poole vaikselt plagama. "Küll on mul nutikas lapsuke" , mõtlesin mina! :D

Siis kui emme nõusid pesi, pidi Laura Brita (nüüd kümne kuune) kah appi asuma, et siis kapi uks lahti ja vargsi koristamis asjad välja. Kell oli küll ükstest õhtul aga koristada pole kunagi hilja. :)

Ta tuli, lõpuks ta tuli!!! Lumi!!! Küll ootasime sind kaua, kaua... Nüüd saab siis lõpuks kelgu osta ja ennem Jõululaupäeva või Jõululaupäeval kelgutama minna! Üks kaunis luuletus, kui lund ei olnud veel:

Lumeta

Must ja niiske

jõulukuine hommik

nagu unehõlmas

tõmmu naise nahk...

Seal,

kus mullu samal ajal

säras lumi,

laotab udu

laiu tiibu

lõunani.

Päev on pimedam

kui jaanikuine öö.

Koit ja Hämarik

end unustanud

ühte...

Lea 10.12.2006, Kannistul